Nüüd siis asi nii kaugel, et üürikorter koduks saab meil uueks. Ehk jõuludeks on korter valmis jõulupuuks suureks. Küll on hea, et lõpuks saab minema siit hullumajast kus naabrid käituvad kui kiviajast pärit neegrid kes valget saasta lihtsalt ei seedi ja sedaviisi siis närvi meid ajavad ja keset ööd tümpsu saatel autost välja sajavad. Et siis...Ma siin mõtlesin, et kas kirjutada ka sinust, Triinu, tütarlapsest kes tundnud varastamis piinu. Ehk lõpuks saad tagasi lauale oma rüperaali, et saaks moodustada msnis, või molliraamatus, suhtluspaari. Olge tublid ja vahvad ja asjalikud Eestimaa kodanikud. Olgu teil rõõmu, armastust ja et te ei lõpetaks rahamajandusega "madalikul"...

Ma ei tea kas peaksin siia midagi kirjutama või mitte, sest pole mul suurem palk ega pole ka titte. Lihtsalt üritan kuidagi elu elada ja edasi minna, sinna, kuhu jalad viivad ja sinna kuhu mu elu tahab minna. Pank, va raibe, mulle laenu ei anna ja suuremat summat mulle lähiajal üle ei kanna. Nüüd üritan elada sellest rahast mida teenin tööl...ei tahaks hakkata tööle ööl ja auke juurde tegema vööl kuna sööki tegelikult on piisavalt ja nälga me ei jää ja paksuks ma ei läe, sest....olen juba tiba rasvas, kõht ootamatult suureks kasvas. Mis siin ikka enam seletada, luuletada, vinguda...eks ma tulevikus rohkem pinguta. Ja Triinu sai ka oma arvuti tagasi...