Tühjus

Siis kui ma vahin pimedust, on must mu silmapiir. Siis kui ma väldin libedust, on puusa ümber sinikatiir.... Siis kui ma üritan vahtida tühja, on ees ikka mingi piir. Kuhu ma ka ei vahi ja mida ma ka ei tee, ikkagi tahan seda veel...

Kooli

Koolikott, mis kallim kui kommunaal, riided mis kallimad kui rentida peosaal. Ilusamad botased ja rihmiksandaal, miks juba minema ei hakka, meil tekib skandaal. Lühidalt öeldes on 1. koolipäev ja poiss lendaks kooli kasvõi imeväel. Aga veel on tunnike vara, ma teda kinni hoian, ei kipu teda eemal hoidma ka tara, ma kiirelt sokolaadi leian....Kena kooli algust!

Tere! Ma pole ammu siia ühtegi sõna kirja pannud ju siis pole minu mõtted head vilja kandnud. Elu on ikka tööd ja niisama olemist täis mõnikord kusagil külas käin. Hetkel just puhkus lõppes, see oli nii lühike nagu oleks korra olnud ainult hüppes. Sai käidud Otepääl, Pärnus, Tartus edasi ei hakanud liikuma kuna peale hakkas tulema raha kaotamise kartus. Nüüd juba uus nädal käes, töö tähe all möödus see päev. Jälle see julm orjamine hakkas pihta ja keeras kõik minu ülejäänud suve kihva. Eks ma siis üritan leida tegevust õhtul, kui söök on toimetatud kõhtu ja enne seda kui poen põhku. Millalgi üritan ikka uuesti kirjutada ja üllatada millegi paremaga. Kena õhtu jätku!

Oli aasta...suheliselt normaalne, aga mitte nii hea, et võiks puhuda fanfaare. Tahaks tagasi võtta asju mida poleks tohtinud teha ja süüa vähem et volüümikamaks muutuks keha. Olen õnnelik, et mul on naine, laps ja koduloomad kes mulle rahulolu toovad. Loodan järgmiselt aastalt rohkem õnnestumisi ja õnne, uusi nõusid ja teflonpanne. Olge tublid siin ja sealpool merd ja mäge. Otsige endas seda elamisväge mis aitaks edasi rühkida ja  elu mustema poole ära pühkida. Head vana-aasta lõppu ja ilusat uut.

Oh juudas seda eluvaeva ja häda, mul naisel miskt südames ikka väga mäda. Nüüd juba nädal ja kaks päeva ta haiglas vahtinud isegi pesta pole tohtinud. Väike lootus, et homme saab koju, siis valvel peab olema iga roju. Töö võib ta kohe unustada ainult kartult võib diivanil puhastada. Ma loodan, et teda tagasi miski ei vea, loodan, et kõik viltu minema ei pea. Hoian pöialt ja loodan parimat, sest....teda kaotada oleks valus.

Nüüd siis asi nii kaugel, et üürikorter koduks saab meil uueks. Ehk jõuludeks on korter valmis jõulupuuks suureks. Küll on hea, et lõpuks saab minema siit hullumajast kus naabrid käituvad kui kiviajast pärit neegrid kes valget saasta lihtsalt ei seedi ja sedaviisi siis närvi meid ajavad ja keset ööd tümpsu saatel autost välja sajavad. Et siis...Ma siin mõtlesin, et kas kirjutada ka sinust, Triinu, tütarlapsest kes tundnud varastamis piinu. Ehk lõpuks saad tagasi lauale oma rüperaali, et saaks moodustada msnis, või molliraamatus, suhtluspaari. Olge tublid ja vahvad ja asjalikud Eestimaa kodanikud. Olgu teil rõõmu, armastust ja et te ei lõpetaks rahamajandusega "madalikul"...

Ma ei tea kas peaksin siia midagi kirjutama või mitte, sest pole mul suurem palk ega pole ka titte. Lihtsalt üritan kuidagi elu elada ja edasi minna, sinna, kuhu jalad viivad ja sinna kuhu mu elu tahab minna. Pank, va raibe, mulle laenu ei anna ja suuremat summat mulle lähiajal üle ei kanna. Nüüd üritan elada sellest rahast mida teenin tööl...ei tahaks hakkata tööle ööl ja auke juurde tegema vööl kuna sööki tegelikult on piisavalt ja nälga me ei jää ja paksuks ma ei läe, sest....olen juba tiba rasvas, kõht ootamatult suureks kasvas. Mis siin ikka enam seletada, luuletada, vinguda...eks ma tulevikus rohkem pinguta. Ja Triinu sai ka oma arvuti tagasi...